Seda lugu alustan meenutustega ajast kui ma olin umbes 10 aastane. Ma olin ise küll alles laps, aga kuna autod pakkusid huvi, siis kuulasin alati hoolega kõiki juttusid, mis puudutasid autosid ja samuti jäid hästi meelde Kadaka autoturu külastused, sest põnevat vaadata oli oi kui palju. Sealt oli põnev sõpradega jalgrattaga läbi sõita.
Kadaka autoturg... pühapäeva hommik. Päike paistab. Automüüjad on parkinud oma läikivad autod ritta. Neid on seal mitukümmend vähemalt. Äkki isegi 100. Mäletan Ford Sierrasid, Honda Civicuid, Opel Omegaid. Kõrval müüakse rehve, varuosi, raamatuid, kassette. Kui ma ei eksi, siis sašlõkki sai ka. Inimesi on palju, nagu oleks mõnel väiksemal laadal. Kõik jalutavad ringi ja vaatavad autosid. Müüjad kiidavad seda mis neil on. Kusjuures paljud müüjad on kohal ühe autoga. Ja ikka kiidavad, olenemata sellest mida sina otsid.
Inimesed käivad proovisõitudel, kohal ollakse kogu perega. Paljud tulid bussiga maalt. Raha on kaasas ja selge plaan autot osta on olemas. Rõõmsamate nägudega olid need müüjad, kes said kogu ostja pere auto peale pakkida ja ühiselt ARK poole sõita. Päev oli sellega tehtud. Kuna mobiiltelefon ja internet ei olnud veel eriti levinud, siis üldiselt rohkem üksteist kunagi enam ei kohatud ja müüjad reeglina mingit vastutust kandma ei pidanud.
Automüüjaid oli väga erinevaid. Oli täiesti tavalisi inimesi, kes tulidki oma autot müüma selleks, et endale värskem asemele osta. Oli müüjaid autoplatsidelt, oli kindlasti ka eraisikust "ärikaid". Oli eestlasi, oli venelasi.
Aga mis mul meelde jäi? 90% autodest olid sõitnud 200000km või alla selle. No kas tõesti? Autodel oli siis enamasti analoog odomeeter. See tähendab, et seda sai kerida. Sõna otseses mõttes. Ja seda tehti, seda tehti palju. Ostjal ei olnud sisuliselt võimalik kuidagi läbisõitu kontrollida. Kui hooldusraamat oli juhtumisi "kadunud", siis ainus moodus kontrollimiseks oli visuaalselt otsida kulumisjälgi, mis viitaksid suurele läbisõidule. Isegi kui neid õnnestus leida, siis oli ikkagi sõna sõna vastu olukord ja keegi midagi tõestada ei saanud. Ja kuna kõrval tegutsev müüja oli kerinud 300000km pealt 200000km peale, siis tekkis paratamatult olukord, kus oli mõistlik ise sama teha. Muidu naaber müüs ja sina ei müünud.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sest vahel tekkib tunne, et me elame ikka veel aastas 1998. Jah paljud asjad on muutunud, väga paljud automüüjad ka. Täna on võimalik saada infot internetist ja tellida ajaloo väljavõte. On võimalik uurida margiesindustest, sest hooldusraamatud on digitaalsed. On võimalik seadmetega kontrollida läbisõidu õigsust jne.
Aga siiski on olemas hulk automüüjaid, kes käituvad samamoodi nagu 25 aastat tagasi. Euroopast imporditakse suure läbisõiduga auto, hooldusraamat visatakse prügikasti, odomeetri näiduks muudetakse näiteks 190000km. Ja auto pannakse tunduvalt kallimalt müüki sellest, mis ta oleks müügis õige läbisõiduga. Tegu on pettusega, tegelikult tahaks ma seda isegi varguseks nimetada. Ja seda tehakse, endiselt ja iga päev. See ei ole okei. See aeg peaks olema läbi.
Hoolsamad petised veenduvad enne selles, et kas ja kust saab auto kohta ajalugu kätte ja mida see räägib. Näiteks kui auto läbisõit on 400000km ja avastatakse, et margiesinduses oli viimane dokumenteeritud hooldus 6 aastat tagasi läbisõidul 240000km, siis keritakse viisakalt ette 250000km. Sel juhul ei saa kerimist tõestada, aga on lihtsalt ülimalt kahtlane, et miks auto 6 aasta jooksul ainult 10000km sõitnud on. Samas paberil on justkui kõik õige. Olen isiklikult igasuguseid stsenaariume näinud ja kahjuks proovitakse vahel isegi siis valetada, kui olen läinud Automaakler.ee-d esindades mõnele autole ostueelset kontrolli teostama ja on selge, et ma vähemalt enamvähem saan aru mida ma teen.
Eraldi teema on veel erinevad hooldus- ja remondikleebised kerel. Need aitavad tihti pettust avastada. Keritud auto puhul võib vabalt juhtuda, et hooletum müüja unustab kuhugi hoolduskleebise, mille peal on näiteks kirjas 380000km ja 12.12.2019. Kui samal ajal näitab odomeeter 200000km, siis ei ole pikalt mõelda vaja. Loomulikult tehakse kleepse ise järgi. Tuleks lihtsalt jälgida, et 2 aastat vana kleeps näeks välja ka 2 aastat vana. Ja loomulikult seda, et seal kirjas olev kuupäev ja kilometraaž klapib muude andmetega.
Hooldusraamatu kohta öeldakse sellises olukorras, kus midagi selgelt on varjata, et "autoga kahjuks hooldusraamatut kaasa ei tulnud". Tihti suunatakse veel margiesindusse kontrollima, eriti siis kui on teada, et esinduses ei ole digitaalsel kujul mingit infot auto kohta.
Kahjuks on Eestis kuni tänaseni mingil määral alles just sellised müüjad, keda artikli alguses kirjeldasin. Ja lihtne skeem "ostan suure läbisõiduga auto - kerin läbisõidu sobivaks - müün sellevõrra kallimalt" töötab ikka. Ja kõige kurvem on see, et neilt ostetakse. Inimesed usaldavad ja usuvad. Nad usuvad seda, et "kahjuks on hooldusraamat kadunud" ja 15 aastat vana diisel on Saksamaal vaid 200000km sõitnud. Ja nad saavad petta. Teiste sõnadega maksavad lihtsalt üle.
Mis minu isiklik arvamus on? Lühidalt - kerimine karistatavaks ja karmilt! Kui ma ei eksi, siis Hollandis on igasugune läbisõidu kerimine/muutmine karistatav (mitmetes maades veel). Eestis on võimalik seda teenusena osta kasvõi kohe ja täna. Mobiilselt. Reklaami ma tegema ei hakka, sest see pole minu hinnangul okei, et seda üldse pakkuda saab, aga kes tunneb huvi, siis google.com aitab. Ehk siis Eestis pole kerimine hetkel ebaseaduslik. Ma usun, et selle tuvastamine ei oleks ametnike jaoks kõige lihtsam, kuid mingi sammu selles suunas võiks kiiremas korras astuda.
Mis sellele järgneks? Esiteks ennustan, et paarkümmend platsi Eestis paneks jäädavalt uksed kinni. Ports ärikaid lõpetaks ka tegevuse. Teiseks ennustan, et turule tekkib juurde arvestatav hulk suure läbisõiduga autosid, millel on üsna taskukohased hinnad. Kolmandaks väheneks petta saanud ostjate arv, sest oluliselt suurem tõenäosus oleks leida eeldustele vastav auto.
Kas läbisõit on kõige olulisem? Minu hinnangul ei ole. Kõige olulisem on auto seisukord ja see kuidas on hoitud ja hooldatud. Kusjuures enamus automehaanikud ei hooli läbisõidust üldse, kui on ostmas endale autot. Nad vaatavad auto tehnilist seisukorda. Kuid see ei õigusta kerimist ja ostjal peaks ikkagi olema õigus teada kui palju on tema ostetavat autot varasemalt kasutatud.
Kuidas ostjad selle kaasa saaksid aidata, et turg puhtam oleks? Väga lihtne - jätke pigem ostmata autod millel puudub igasugune ajalugu või on selgelt näha, et auto ajalugu või läbisõitu on suurema kasumi saamise eesmärgil "modifitseeritud".
Ole hea ja jaga seda artiklit oma sõbra või tuttavaga, kes plaanib kasutatud auto ostu!
Palle Kõlar / Autoärikas.ee BLOG /